Olen oma hommikukohvi ja maitsetu 0,07 euro sendise läätsepirukaga kanalisatsiooni kraavi äärses kohvikus. Siia kraavi tühjendab ennast ka kogu Soddo meessugu, vaevumata pead pöörata paremale või vasakule. Pealelõunaks on soe päike tänavatele jätnud spetsiifilise lõhna. Õnneks on öine vihm kraavid ära pesnud ja söön oma pirukat päris isuga. Seesama äravoolukraav, on koduks ka tänavalastele, kes möödaminejatelt igal võimlusel saia või mõnda birri küsivad. Teismeikka jõudes pakutakse osavalt pakivedamisteenust, kuid enamus neist on aga sirgunud osavateks taskuvarasteks.
Mõte läheb veel korraks neile lastele, kelle magamisasemeks oli eeldavasti täna öösel mingi alternatiivne koobas. Kraavid on umbes 20 meetri järel kaetud 60 sentimeetri laiuste paneelidega, et oleks kohati võimalik teed ületada.
Kohviku küljed on räbaldunud suhkrukotist või roostetanud katuseplekist. Väga terase pilguga vaadates ja hea fantaasia korral võib oletada, et see plekk oli kunagi katuseks. Lihtsalt kõik, mis vähegi on säilitanud füüsilist vormi, on kasutauses lõpuni. Hetkel ei sega see koledus mu mõtteid. Samuti ei arva ma kordagi siin istudes ja süües, et võin saada mingi haiguse või leida pirukast kärbse. Siin olles pole sellel mingit tähtsust, sest kogetu põhjal on kõhuhäda puhul arstiabi kiirem kui Eestis. Ka haiglasse sattudes pole kunagi olnud põhjust virisemiseks.
Kõik, mis tavaolukorras segaksid mõtteid, jätavad kõrvu mingi tuima, ähmase heli. Faranj, faranj ja kümned korduvad tered nagu „salamne, danane, salamne…“ ei sega omaette olemist.
Ehitiste kerkimise kiirusest ei arvaks iial, et tegemist on arengumaaga. Paari nädala jooksul pealinnast eemal olles võib tihti asukohaga eksida, sest märkamatult on kerkinud isegi kümnekorruselised majad. Viletsuses vaevlevate vigaste ja vaeste inimeste näod ja kodutud lapsed tänaval on aga märk, mis ei lase hetkeks unustada, et olen Aafrikas.
Mõte läheb kõigile oma sõpradele, kes siin olemisele on teinud erilise väärtuse. Jagades seda koledust ja samas olles rahul ilma virisemiseta. Meenutan just nädal tagasi nutmist, sõnuseletamatu tänutunde pärast.
Andmine on siin suur privileeg ja annab sulle ka staatuse. See staatus on valgetel pitseriga küljes, olenemata sellest, kui palju su tasku sisaldab.
Kahjuks pole see andmine vabatahtlik, nagu meie olema harjunud mõistma. See on kohustus ja vastutus. Vastupidiselt meie arusaamale, et andmine võib olla ainult vabatahtlik, on väljend „ vaba tahe“ siin olematu . Non-stop ümbritsevate tegelaste raha nõudmine saadab siin iga mööduvat hetke.
Ainult TÄNU sündimise eest Eestis võib meid korduvalt siia tagasi tuua!
MERLE

Kohvik siinpool teed
Tervitusi Lõuna-Eestist, Pangodi järve äärest!
Hoian teie kodukal aeg-ajalt silma peal. Hommegi kavatsen oma kooli lastele tutvustada mõnd lehekülge.
Et nad aru saaksid:maailm on väga eri-ilmeline. Olen ikka ja jälle mõelnud..Kust leiate endas nii palju vaimu- ja hingejõudu, et sellistes oludes tegutseda?
Meil algas tänavu kevad hästi vara. Õiget talve polnudki.Suusatadagi saime lume puudumise tõttu vaid paar korda.
Esimene lõokene on kohal..
Jõudu ning jaksu! Ka rõõmu!
LJ
Jäin veelkord mõtlema Merle selle mõtte üle:“ Ainult TÄNU sündimise eest Eestis võib meid korduvalt siia tagasi tuua!“ Selleks, et sellise arusaamiseni jõuda, peab tõepoolest olema Etioopias. Mitte Saksamaal, USA-s, Rootsis, Inglismaal..Seal jätkub heaoluühiskondadele iseloomulik elukorraldus, püüdlused, hedonism..
Aitäh, Merle, selle mõtte juurde „juhtimise“ , selle mõtte avamise eest!