Töötades ülikoolis ja olles samal ajal seotud ka doktoriõpingutega, tekkis idee külastada ka linnaservas paiknevat kohalikku Wolaita Soddo Ülikooli. Kui meie kohaliku sõbra Bisratiga ülikooli väravast mootorrattaga sisse sõitsime, juhatati meid otsemat teed ülikooli asepresidendi kontorisse (pole päris kindel, kas see oli Bisrati tutvuste või minu nahavärvi tõttu). Ülikooli, millel on vanust vaid kuus aastat, campus osutus üllatavalt suureks, koondades umbes 30 betoonist 3-4 kordset hoonet.
Ülikooli asepresident võttis meid koheselt oma ruumikas kabinetis külalislahkelt vastu ja tegi lühiülevaate kooli ajaloost, teaduskondadest ja muudest aspektidest ning kinnitas toetust mistahes vormis koostööle. Kuuldes, et olen sotsioloogia doktorant, tutvustas ta mind koheselt ka sotsiaalteaduskonna dekaani ja Sotsioloogia Instituudi juhatajaga.
Wolaita Ülikool on üks 18 uuest ülikoolist, mis on viimase dekaadi vältel kõrghariduse olukorra parandamise kampaania käigus erinevatesse Etioopia linnadesse loodud. Üliõpilaste puuduse üle ilmselt ükski neist kurta ei saa, näiteks Soddos oli õppurite arv juba üle 10000. Suurimaks probleemiks on aga kvalifitseeritud tööjõu põud. Näiteks piisas antud ülikooli doktorikraadiga õppejõude kokkulugemiseks ühe käe sõrmedest ja isegi magristrikraadiga töötajaid oli väga napilt. Seetõttu eksisteeris enamikel erialadel vaid bakalaureuseõppe tase.
Antud põhjusel pole vast väga üllatav, et ka mulle pakuti koheselt võimalust järgneval nädalal sotsioloogia tudengitele kaks loengut anda. Vastutasuks eraldati mulle mitmes teaduskonnas aega, et üliõpilaste seas viia läbi minu enda uurimistööga seotud küsitlus.
Kogu õppetöö toimub inglise keeles ja rahastamine on ülesehitatud cost-share süsteemile, mis tähendab algselt tasuta haridust, koos elamise ja söögiga!, kuid hiljem kajastub omandatud haridus igakuiselt makstavas protsendis kuupalgast. Niisiis on tegemist küllaltki ebalitaarse süsteemiga, kuid kaudselt soosib siiski neid, kellel on olnud võimalus käia erakoolis ja omandada seeläbi parem inglise keele tase.
Lisaks üldisele positiivsele vastuvõtule kutsuti mind külaliseks ka ülikooli teaduskonverentsile, kus õppejõud presenteerisid oma teadustöid. Tegemist oli vägagi huvitava üritusega, kuna enamik teemasid olid väga rakenduslikud ja kirjeldasid ilmekalt piirkonna teravamaid probleeme, nagu puhta joogivee nappus, sooline ebavõrdsus või õigusabi ebaühtlane kättesaadavus.
Kui Eesti ülikoolides on vaatamata headele õppetingimustele tihti probleeme üliõpilaste motiveeritusega, siis vähemasti Wolaita ülikoolis ei paistnud sellega probleeme olevat. Etioopias on kõrgharidus hetkel veel ilmselgelt privileeg ja tundub, et seda hinnatakse ka vastavalt.
LAUR
