Just täna, päeval, mil tähistame Eesti sünnipäeva, on südames tohutu tänu. Tänu, et olen Eestis sündinud.

Jõudsime Etioopiasse 28. detsembril 2020, varahommikul. Karge jahe õhk lennujaamast väljudes lõi suviselt koduse olemise. Maandusime 2300 meetri kõrgusel merepinnast, temperatuur hommikul kella kuue ja seitsme vahel oli +15 kraadi. Etioopiasse saabuvatelt turistidelt nõutakse negatiivset COVID-19 testi ja maski kandmist lennujaamas.

Meile on järjekordselt avatud äärmise külalislahkusega Kairi kodu, lennujaamast 15 minuti jalgsitee kaugusel. Saame siin mõne päeva reisist puhata. Vaatame Kairi soovitusel filmi „Surnud eeslid ei karda hüääne“, mille sisu tahan väga jagada.

Faktid aitavad selle rahva murekohti lihtsamini mõista. Kindlasti annab film ka vastuseid küsimustele, kas vaesus ükskord lõppeb, miks kohalikud muutuste tarbeks ise midagi ei tee ning kas meil on vastutus.

Kuhu iganes Addis Abebas pilk peatub, näeb kõikjal aktiivset ehitust, kõrvuti nälga, haigusi ja vaesust. Kohv, tee, jahu, mais ja puuviljad lähevad ekspordiks. 15–20 aastat tagasi ei tundnud Aafrika põllumajandusinvesteeringute vastu huvi mitte keegi, aga nüüd on need saanud lausa nimetuse – roheline kuld.

Juba kümme aastat tagasi nägi Etioopia valitsus, et majanduslikku olukorda saaks muuta välisinvestorite kaudu. 2011. aastal otsustas peaminister Meles Zenawi jagada neli miljonit hektarit põllumaad välisinvestoritele, nii et juba samal aastal kontrollisid nad ligi 55 miljonit hektarit põllumaad – see on pindalalt suurem kui Saksamaa.

Ehkki järgnevad andmed on tõenäoliselt väiksemad kui tegelik tehingute maht, on hetkeinfo põhjal juba tehtud investeeringuid hinnanguliselt 51,7 miljoni hektari suurusele maa-alale,  planeeritud on investeeringuid veel 18,7 miljonit hektarile ja 11,3 miljoni hektari ulatuses on ebaônnestunud algatusi. Laiema pildi saamiseks kônealustest mastaapidest (sõlmitud lepingud, planeeringud, läbikukkunud plaanid),  me räägime maa-alast, mis on suurem kui Hispaania, Portugali, Hollandi, Belgia, Sveitsi ja Iirimaa kokku.

Etioopia on üks vaesematest riikidest maailmas. Campella rahvuspargi (pindalaga 5000 km2) ümbruses elava rahva anuakide elatusallikas on jahtimine, kalastamine ja põlluharimine. Nad on elanud selles piirkonnas üle 100 aasta, saanud alati toiduks vajaliku ega ole seniajani kunagi nälga kannatanud. Nüüd töötavad need samad kohalikud farmerid investorite juures päevatöölistena, palgaks 15–20 eurot kuus. Elatakse põgenikelaagrites. Aastal 2017 oli ainuüksi selles piirkonnas 1,5 miljonit põllumajandusarengu ohvrit. Riik nimetab seda linnastumiseks ning lubab jagada vett, süüa ja kooliharidust, aga need jäävad ainult lubaduseks. Tegelikult sõltuvad laagrielanikud ainult välisabist. 2015. aastal vajas Etioopias toiduabi 3 miljonit inimest (vt https://www.etioopia.ee/blog/2016/05/13/kaks-aastat-pouda-naljahada/).

Looduspargi territooriumil alustatud Saudi Stari investeeringud tundusid seaduslikult korrektsed. Välisinvestori väitel tuleks küsimused investeeringute kohta esitada valitsusele. Kõigi nende olukordade mõistmiseks ja lahendamiseks on ainus võimalus õppida lugema ja kirjutama, aga kirjaoskamatus Etioopias on igapäevareaalsus. Maapiirkonnas ei ole enamik naisi võimelised kirjutama isegi oma nime. Me ei mõtle iga päev kirjaoskamatuse globaalsele mastaabile, sest statistiline number, mis näitab, et 75 miljonit kooliealist last on õppimisvõimalusest ilma jäetud, ei puudutaks justkui otseselt maailma, kus on üüratud rikkused ning kus haridus ja teadmised on pilet näiliselt õnnelikumasse ellu.

Isegi kui me ei saa väita, et kirjaoskus loob õnnelikuma elu, siis on see võimas vahend inimeste elatustaseme parandamiseks ja terviseohtudega võitlemiseks. Kirjaoskamatus muudab pimedaks. Lugemine ja kirjutamine on tähtsad, et märgata elu õiget suunda ning et valikuid ei teeks sinu eest keegi teine.