19. jaanuar. 2011  Hakkasime tööle!

19. jaanuar. 2011 Hakkasime tööle!

Kell heliseb. Äratus. Kusagil lastakse kõlaritest kõva häälega
muusikat, väljas on juba valge, kõrvalt tubadest kostub ärkamise
hääli, tänavalt kuuleb saginat. Uus päev on alanud, temperatuur on 20
kraadi, päike tõuseb ning läheb aina palavamaks.
Iga päev selles riigis on toonud uusi elamusi, vaatamisväärsusi ning
näidanud meile seda kultuurilist ja vaimset erinevust rahvuste vahel.
Aja mõiste, täpsus asjaajamises, kiirus saavad siin hoopis uue
tähenduse. Neil inimestel ei ole kiiret, nad elavad päeva korraga ning
saavad meile müstilisel kombel siiski oma asjad tehtud. Meile on see
tempo harjumatu ning kibeleme kohe omi ettevõtmisi alustama ning
tehtud eesmärke täitma, kuid see saab olema siin raskem kui esmapilgul
tundub. Sõltume siiski kohalikest elanikest ning peame arvestama nende
soovide, vajaduste ning kommetega. Õnneks on siinsete inimeste
suhtumine meisse väga hea ning ajapikku laabuvad kõik probleemid ning
saame lõpuks kooli remondiga alustada.
Kool, mida remondime, asub väga vanades hoonetes. Klassiruumid on
pimedad ning väikesed, lauad vanad ja katkised. Seinad on tehtud
savist, mis on kohati ära pudenenud või kohe kohe pudenemas.
Paar
päeva tagasi saigi ette võetud ja kõik katkised kohad maha lõhutud
ning uus ümarast puidust karkass tugevduseks ehitatud. Täna hommikul
saime abiks kohaliku elaniku, kes aitas meil teha seina jaoks
vajalikku savisegu, mis koosneb lihtsast igal pool leiduvast savist
ning heinast, mida selle sisse segatakse. Vee lisamisel saavutatakse
mass, mida on võimalik seina mätsida. Hinna poolest on see väga odav
ning arvatavasti ka sellepärast siin nii levinud. Täna oli hea
töötada, kuna kohalikel oli püha ning lapsi polnud koolis. Jõudsime
peaaegu kõik seinad saviga tehtud ning augud parandatud. Suur tänu
selle juures ka kohalikele inimestele, kes on olnud väga abivalmid
ning aitavad meid kogu aeg nii nõu kui jõuga, ilma nendeta abita oleks
meie kooli remont arvatavasti võimatu. Tehnolooga, materjalid ja isegi
tööriistad on sedavõrd erinevad Euroopas kasutatavatest.

Kohati tundub selle vana asja korda tegemine üsna mõttetu, kuna
headest oludest jääb asi siiski väga kaugele. Ruumi ei saa me juurde
tekitada. Kuid kui vaadata õpilaste tahet õppida, nende aktiivsust,
suurt arenemise soovi, siis saab alles aru, et isegi natuke paremate
olude andmine neile lastele on suur asi. Kui saaks klassiruumid
värvitud, muutuksid need palju meeldivamaks ning heledad toonid
annaksid juurde valgust ning tekitaksid avarama tunde.
Koolid on siin väga tähtsal kohal. See on põhimõtteliselt ainuke
võimalus ennast sellest vaesusest välja aidata. Saada parem elu ja
eneseareng. Inimesed austavad väga haridus ning kõik lapsevanemad,
kellel on vähegi võimalik haridust oma lastele võimaldada, teevad
seda. Euroopas on meile tehtud asjad nii lihtsaks. Koolist on saanud
kohustus ning üsna sageli kuuleb virisemist ja hädaldamist lastelt, et
raske, väsitav jne. Siin mõistab alles hariduse tegelikku hinda ja
väärtust. Siin ei sunni keegi lapsi tagant, neil on endis soov saada
teadmisi, õppida, areneda.
Jalutan mööda kõrvaltänavat. Selja tagant jookseb pisike poisike,
seljas räbaldunud riided, üks plätu on ühest, teine teisest sordist.
Ninast jookseb tatti ja kärbsed tiirlevad ümber tema. Pesta pole see
laps vist saanud peale vihmaperioodi lõppu, sama kaua ka arvatavasti
tähelepanu. Laps jookseb, märkab mind, üllatub märgatavalt, valge
inimene on siin haruldus, ning jääb mind üksipilgu põrnitsema. Vaatan
teda ja lihtsalt hakkab kahju. Ma võiks anda talle raha söögi jaoks,
osta uued riided, kuid see ei lahendaks probleemi. See laps vajab
isiksust ning seda ta saaks ainult läbi hariduse.
 
AHTI
Televiisori tuba

Klassiruum

Lõpuks Soddos / Finally in Soddo

Lõpuks Soddos / Finally in Soddo

Peale kohtumisi vajalike inimestega sõitsime Soddosse, linna kus Jumala tahtel peaks tulevikus asuma kool mille rajajateks oleks just need, kes armastuse ja hoolimise kaudu tahaksid seda kõike jagada ka Soddo lastega. Meil on aega Sodos nädal, et korraldada jaanuaris algavaks ehituseks elamine, toitlustamine ja vajalikud paberid.

Harjumuspäraselt järgmiste päevade plaanide ülesmärkimine tundub siin kuidagi naljaks. Teeme seda siiski vanast harjumusest. Ometi selgub juba teisel päeval, et see pole garantii, et need asjad tehtud saavad mida kirja panime. See ei tähenda, et midagi jääb tegemata. Lihtsalt ajalised märkmed ei kehti siin selliselt kui Euroopas. Siin pole vaja ühest kohast teise joosta, sest keegi seal sind iial kokkulepitud ajal ei oota. Selgub, et meie kokkusaamiseid tuleb mitmeid kordi täpsustada ja vajalik seltsimees leitakse meie tungivate helistamiste peale siiski kuskilt lõunalt voi koosolekult.

Igal kohtumisel on alati keegi väga innustunud tegelane valmis kõigeks aga kahjuks on selle lubaduse taga meie nahavärv ja lootus saada sellist tasu, mis meilegi tundub õudustäratav. Sellele järgneb alati selgitus, et neil pole loota mingit summat oma töö eest, mis neil on riigi poolt juba maksustatud.

Oleme küll Aafrikas aga endised ajad Nõukogude päevilt oleks kui tagasipöördunud. Kuid nendest kogemustest on kasu, sest järjekindlus viib sihile ja hirm, et midagi jääb tegemata on asjatu. Kõik kuidagi sujub ja igal päeval on juhusel ääretu võlu. Lõpuks tundub, et see euroopalik planeerimine on täiesti mõttetu, sest Jumal teab täpselt mis paberit ja kohtumist millisel päeval vaja. Iga päeva lõppedes oleme ääretult rahul ja ootame suure huviga oma järgmise päeva spontaansete õnnestumiste järjekorda.

Tänaseks päevaks oleme leidnud elamiseks aiaga majakese Soddo keskuses ja kohalikud töölised vundamendi kaevamiseks. Arutluste tulemusel ehitusinseneri ja projektijuhiga leidsime, et võimalusel kaasame ka kohalikku tööjõudu. Ka ehitusluba mida hetkel veel kohalike valimiste tõttu pole, on poolel teel.

After meeting some people, we went to Soddo, to the city where by the will of God a schoolhouse will be built by  those who through love and care want to share it all with the children of Soddo. We have  a week in Soddo to arrange the accomodation, catering and some important papers for the building.Here in Africa it seems a bit funny to write down plans for tomorrow in the calendar.

We do it from the old habbit. But on the second day we discover that there’s no garantee we get done all we have planned. But this doesn’t mean something will be left undone. It’s just that the Europan time doesn’t matter here. Here we have no need to run from one meeting to another, because no one is waiting for you at the exact time anyway!

Turns out that we have to replan our meetings for many times and yet we find the needed people from having lunch or being on another meeting. On every meeting there’s someone who is very enthusiastic about our plans, but unfortunatelly behind those promises is our skin colour and a hope to get paid an amount of money that seems enourmous even for us. This is always followed by explanations that they have no hope for money from us because they are already paid by goverment for their job!We are in Africa but sometimes it seems that Soviet Union times have returned. But those experiences are useful, because the persistency takes us to our goal and the fear that something will not be done is useless. All things work out anyway and this has its charm.

Finally it seems that the European planning is pointless, because God knows what meeting needs to take place or what paper we need on what day anyway. By the end of every day, we are very pleased and waiting with excitement to see what will happen spontanously the next day.By today we have found for us a house with a little garden just in the Soddo centre and local workers for digging the hole for the foundation of the schoolhouse. We discussed with the project’s leader and an engineer that if possible we would include local workers too. We have not received the permission to start building because of the elections, but it’s on it’s way.

6. mai 2010

6. mai 2010

Meie siinoldud aeg hakkab lõpule jõudma.
Oma õpetajaameti vahetasime esimese kuu möödumisel ehitamise vastu. See oli lihtsalt suurem väljakutse sest kooli ehitamist oli alustatud 5 aastat tagasi ja siiani oli poole kooli sisetööd tegemata. Materjal selleks oli osaliselt olemas ja kuna meie võimed tundusid Etioopia ehitajatega vähemalt võrdsed kui mitte….siis otsustasime kooli ehituse lõpule viia. Loomulikult oli see ka omaniku suur soov ja ega ta seda mitte eeldanud.
Mina sain ehitusele vahelduseks lastele pärast kooli 1,5h maalitunde anda. See oli uue jõu ammutamiseks väga tõhus. kuna päevad olid pikad, siis saime 10 päevaga valmis saali, õpetajate ruumid ja raamatukogu. Esimesed 2 päeva nühkisime roostetama läinud aknaid, mis olid ka kohalike ehitusmeeste poolt kinni tsemenditud sest igal järgmisel töötegijal on eelmise tööst rohkem kui ükskõik. Viiendal päeval me enam ennast häirida ei lasknud teiste eksimustest. Mõtlesime lõpule ja koolile, sest üks eriline nädalavahetus oli meil, mis ajas väga kihelema ja kodu poole mõtlema.
Veetsime laupäeva hommikust kuni pühapäeva hommikuni Damota mäe otsas. See on kõige ilusam siin Sodos ja olime seal juba teist korda.
Mäe otsa jõudmiseks on vaja ületada 7 mäge. See teekond on kõige ehtsam muinasjutt.
Seitsmenda mäe otsas, üle 3200m on õigeusu kirik. Preester tahtis meid väga enda koju ööbima panna.Jäime lõpuks nõusse, kuigi meil oli telk ja soovisime metsas ööbida.
Magasime koos kukkede ja kanadega ning metsiku hulga kirpudega. Mina ei maganudki vaid lihtsalt sügelesin. Ma ei osanud arvata, mis toimub, enne kui koju jõudsin järgmisel päeval ja oma kehal üle 1000 punni leidsin. Olen siiani kui leeprahaige.
Lõpetan sellega ja peatse kohtumiseni
Merle

 

laura_remondib merle sõiduvees remont