Ühed jõulud ja aastavahetus kodus veedetud, saabusin Etioopiasse kogemata täpselt päev enne kohalikke jõule. Kui Eestis peetakse ühte jõululaupäeva ja ühel õhtul süüakse korralik kõhutäis, siis siin toimub sööming kaks päeva jutti ja nii kolm korda päevas. Olen viimase paari nädala vältel peaaegu iga päev ühe söögikorra vahele jätnud ning mõned täispikad „veepäevad“ teinud. Hakkangi juba normaalsesse kaalu vaikselt tagasi jõudma.
Elamine on mul seekord samuti ühes hoovipealses majakeses, kuid nüüd ei asusta suurt maja mitte eestlased, vaid ühe kohaliku kiriku pastor ja tema pere. Kolmel esimesel päeval vestlesin paar tundi jutti mehega, kes on olnud 38 aastat Etioopia Apostelliku Kiriku pastor. Tänu temale tean täpselt, millest koosneb püha kolmainsus, kes on Jeesus, kuidas saab hing inimese sisse, mis saab hingest pärast surma, mis ootab ees neid, kes järgivad piiblit nii, nagu nemad seda teevad ning mis ootab ees maailma üleüldiselt, vaadatuna religioossest vaatepunktist.
Hoovi peal on kaks Pontut – must Pontu ja redeliga Pontu. Redeliga tähendab, et kui mõlemad on päeval ketis, siis ööseks lastakse nad hoovi peale lahti, kuid ühele neist seotakse redel sleppi. Mine sa tea, mispärast, aga võib-olla seepärast ta üle aia ei hüppaks ja plehku ei paneks. Nii lohistabki ta öösiti redelit edasi-tagasi enda järel üle hoovi otse minu akna alt läbi. Hoov on muide betoonist. Jah, ajab küll une ära! Ma ei julgenud esimestel öödel kõrvatroppe ka kasutada, kartuses, et ehk ei kuule äratuskella ja magan sisse.
Koolis andsin iga päev viis tundi ehk igale klassile ühe tunni. Nii aga ainult ühe nädala, sest muudel nädalatel oli teisi olulisi asjatoimetusi, islamistlikke pühasid ja vaheeksameid, mil tunde polnud. Lapsed on täpselt samasugused nagu eelmisel aastal, kuigi sutsu rohkem valge õpetajaga harjunud, sest neil juba mitmendat aastat mõni meist pidevalt siin. Esimene klass aga ei ole valge õpetajaga harjunud ja seepärast pean vahel mõne kohaliku õpetaja või direktrissi appi kutsuma, et nad kohalikus keeles korra jälle majja lööksid.
Pastori poeg oli just paar päeva vangis, sest pärast pikka kauplemist nõustus ta ühe vanema naise enda auto peale võtma ja linna sõidutama, sest oli ise sinnapoole teel. Naine polnud aga kunagi autos istunud ja seetõttu ei teadnud, et autost võib väljuda alles siis, kui masin on peatunud. Nii ta hüppaski sõidu pealt välja ning suri hiljem haiglas aju verejooksu. Mulle tundus kogu lugu totter, Martiina sai lausa pahaseks, aga praeguseks on perepoeg taas vabaduses ja kadunukese omaksed mõistavad, et autojuht polnud milleski süüdi. Sarnane lugu oli juhtunud ühe kohaliku tuttavaga, kelle džiipi lapsed sõidu ajal kividega loopisid. Lapsed olid arvanud, et auto on nagu eesel, kes tagant utsitades kiiremini liikuma hakkab.
Kõht pole kordagi veel lahti olnud, mis on minu isiklik rekord. Ehk veab nii isegi lõpuni välja. Siiani pole end sooja veega ka pesta saanud. Terve nädala pole tegelikult kraanist vett üldsegi tulnud. Eile pesin end üle mitme päeva esimest korda ja mul kulus selleks vaid viis liitrit ehk kannutäit vett.
VALTER
Valter ja shennete bet ehk Euroopa Liidu rahadega ehitatud kemps
Sellel kooliaastal kolis Oxnard Youth Academy teine kool esimesest koolist umbes kolme kilomeetri kaugusele. Mõlemad koolid on eraldi administreeritavad, mis tähendab seda, et esimeses koolis saab õppida 1. – 5. klassini, teises aga 1. – 6. Inglise keele tunde nimega „Spoken English“ annan mõlemas koolis: esimeses õpetan keelt kõikidele klassidele enne lõunat ning teises vanematele ehk 4. – 6. klassile peale lõunat.
Minu tunniplaan teises koolis
Ühest koolimajast teise liigun kohaliku bajaj-ga, mis sarnaneb meie mõistes marsruuttaksoga. Et aga takso peale saada, on soovitatav sõita algusest lõppu ning seda ma õnneks teengi.
Enamus meie toetatavatest lastest õpivad esimeses koolis, mille kõrval asub ka laste lõunasöögikoht. Teises koolis käivad lapsed, kelle elukoht on sellele lähemal ning need on enamjaolt 6.klassi õpilased. Kuna kooliaasta algusega kaasneb alati ka laste kolimine, kaotasime sellel aastal elukoha vahetuse tõttu 13 last. Riigikoolist saime aga juurde uued tugeva õppeedukusega õpilased. Riigikoolides õpivad ainult majanduslikult vähekindlustatud lapsed.
Oxnardi teises koolis õpib umbes 70 last. Õpetamise seisukohalt on see muidugi suurepärane, sest jõuan kõik lapsed tunnis kord-kaks tahvli ette lugema kutsuda ning nende kirjalikke nii tunni- kui ka kodutöid kontrollida ja parandada. Koos direktoriga proovime jälgida õpilaste taset, kuid ka seda, keda ja kuidas aidata saaks.
Teise kooli direktor on noor mees ja esimese aga naine. Õpetajad on samuti kõik noored, v.a inglise keele õpetaja, kes on küll vana mees, kuid siiski südamega asja juures. Temaga arutan ka mina, mida siinsetele lastele kõige vajalikum õpetada oleks ja selle järgi sean ka oma tunnid.
Ühes Lõuna-Eesti maakoolis on õpetaja, kes vaatamata rahulikule ja stabiilsele elule, tahab rohkem teada saada lastest, kes elavad kaugel Aafrikas. Ta on koolis rääkinud õpilastele kahest väga erinevast maailmast, millest üks asub Eestis, teine aga kaugel Etioopias. Need maad erinevad üksteisest palju, kuid samas on hulgaliselt sarnasust. Lugedes õpetaja saadetud laste kirjeldusi oma päevadest Lõuna-Eestis Kambjas või kaugel Etioopias, võib märgata, et isegi söögikordade arv päevas ei ole nii oluline kui meie igapäevased suhted. Kui Eestis ei jagu kümnete viisi õdesid-vendi, et lõbusalt aega veeta, valime selleks sõbrad väljastpoolt pereringi. Sõbrad muutuvad meile tihti sama oluliseks kui pereliikmed, vahel isegi tähtsamaks kui oma õed ja vennad.
Ent igas erinevuses on alati põhjus. Vahel võib erinevus näida negatiivse varjundina. Kohal olles saavad aga erinevused selge vastuse. Eesti talv tundub kaugel soojas väljakannatamatu, nagu meile siin näib hale Etioopia laste ainus söögikord. Raske on Eesti igasse perekonda kujutada kuut last või sedagi, et kõiki väikseid lapsi võiks tõsine haigus tabada.
Mulle tundus, et laste kirjade lugemine aitab väljaspool enda mugavustsooni mõista paremini erinevusi, elu tasakaalu ja ilu.
MERLE
Koolis
20.jaanuar
Olin sisse maganud ja pidin hästi kiiresti tegutsema.Tegin kiiruga mõned võileivad ja hakkasin kooli poole astuma. Esimene tund oli muusikaõpetus. Õppisime plokkflöödil mängima „Poisid ritta!“ Mul läks see natuke sassi.Laulsime veel laulu „Taat, ära maga!“. See oli lõbus ja naljakas laul.
Suur vahetund
Peale kolmandat tundi on meil suur vahetund ja see kestab 45 minutit. Lasksime teistega koos liumäest alla. Mäel olid künkad ja ma sain natuke põrutada. Laura rikkus reegleid ning Olle ja Taavi viskasid Laurat seepärast lumekuulidega. Üks Olle kuul tabas ka mind. Kui kell helises, hakkasin klassituppa minema. Tuju oli natuke hea ja halb. Järgmise päeva suures vahetunnis sõitsime kelkudega mäest rongi. Minu kelk oli kõige viimane. Kukkusin kelgult mitu korda lumme, kuid haiget ei saanud. See oli väga lõbus. Naersime kõik. Olin väga kurb, kui koolikell helises ja vahetund läbi sai.
Inglise keele tunnis
Täna läks mul selles tunnis hästi. Töövihikus olid ainult mõned vead. Õpetaja Eha näitas meile erinevaid pilte ja me tegime nendest lauseid. Õppisin mõned uued sõnad. Kui tund lõppes, oli mul hea meel. Algas söögivahetund ja saime minna õue kelgutama.
Ühiskonnaõpetuse tunnis
Neljapäeviti on meil inimese- ja ühiskonnaõpetuse tund. Selles tunnis saime teada, et kõik lapsed maailmas ei saagi koolis käia. Nad peavad hoopis tööd tegema, poisid sõdima. See oli kurb. Vaatasime kaardilt, kus need riigid asuvad. Õppisime veel laste õiguseid ja seadusi. Siis veel ohutust ka. Väga õpetlik tund oli.
Pühapäev
23.jaanuar
Ärkasin kella üheksa paiku. Väljas oli juba suur valge. Sõitsime eile ema sõbranna poole ning jäime sinna ka ööseks. Kedagi polnud veel üleval. Alles siis, kui ema ärkas, tulin voodist välja. Hakkasime hommikusööki valmistama. Isa ja tema sõber magasid veel ja seega sõime hommikust nendeta. Kella kahe paiku hakkasime koju tagasi sõitma. Koju jõudes viisin kohe koerale süüa. Siis panime emaga porgandipiruka taigna kerkima. Seni, kuni see kerkis, õppisin ja tegin endale õpikute jaoks järjehoidjaid. Siis pistsime piruka ahju. See tuli hea välja. Vaatasin veel enne magaminekut telekast „Garfieldi“ ja lugesin raamatut. Väga lahe päev oli. Ma ei tülitsenud kellegagi. See oli hea tunne.
Kunstiõpetuse tunnis
24.jaanuar, esmaspäev
Alguses joonistasime harakat, mis meil oli pooleli jäänud. Panin talle palju sulgi juurde. Pärast hakkasime ämblikut kustukummi abil joonistama. Mina ämblikke ei karda. Mulle nad meeldivad. Pilti päris valmis veel ei saanud. Reedel teeme talle raami ümber. Mulle meeldis eriti jooni tugevamaks teha.
Sporditunnis
26.jaanuar, kolmapäev
Sõitsime täna valla bussiga võimlasse. Alguses võimlesime spordihoones. Igaüks tegi teistele ühe harjutuse ette. Mina tegin „küünalt“. Siis harjutasime pulgavahetusega teatejooksu. Mul ei kukkunud kordagi pulk maha. Pärast seda hüppasime hüppenööriga. See tuli mul hästi välja. Rahvastepall on minu lemmik-mäng. Mind löödi mängust välja alles päris lõpus. Läksin siis redelitele ronima. Kui riietusruumist välja tulin, oli mul natuke kurb meel. Tahtsin, et see tund edasi kestaks.
Loodusõpetuse tunnis
02,veebruar
Täna uurisime maavarasid. Õpetaja Lembit pani laua peale palju karbikesi, kus olid sees kriit, põlevkivi, lubjakivi, kivisüsi, rauamaak, mitut liiki marmorit, graniit, settekivimeid, vilgukivi. Nuusutasime ja katsusime neid. Süsi tegi käed mustaks, rauamaak punaseks. Mulle meeldis kõige rohkem vasemaak. See nägi välja nagu kuld. Vasemaagi tükis oli veel sinist ja lillat värvi. Taavi küsis õpetaja käest: “Kust said kivid omale nime? Ja milline oli kõige esimene kivi?“ Õpetaja Lembit arvas, et osa nimesid panid teadlased. Saime teada, et Eestis pole ei kulda ega hõbedat, naftat ega kivisüsi. Meie maavaradeks on põlevkivi, turvas, liiv, sai ja lubja- ning paekivi. Mulle meeldis väga see tund.
Peale tunde
19.aprill
Suur kevad on käes. Täna lähen peale tunde Karl-Eriku tallu ratsutama. Peale trenni lõppu tuleb mulle arvatavasti ema järele. Kui ta seda teha ei saa, lähen koju jalgsi. Minu koduni on ratsatalust umbes kaks kilomeetrit. Hea on kevadel jalgsi koju minna. Kuulda teel metsvintide „siit metsast, siit metsast ei saa mitte üks pirrutikk“ laulu. Näha oma ümber kollaseid lapsuliblikaid ja tunda, kuidas päike soojendab selga. Minu koolitee viib kord mäest alla, kord üles. Hommikul kooli minnes näen seepärast juba kaugelt kooli katust ja tema rohelist seina. Kui mul midagi õppimata on jäänud, mõtlen koolimaja vaadates: “Teen selle vahetunnis ära.“ Ka Pangodi järv paistab hästi ära. Praegu on tal veel jää peal.
Koju jõudes hakkan õppima. Vahel aitan ka emal süüa teha. Pärast aga lähen männimetsa jalutama. Vaatan, mis metsa all uut on juhtunud. Kas näsiniin õitseb juba? Tahame terve kooliga seda siis vaatama tulla. Näsiniine õitsemine on üks kevade tunnuseid. Paljud meie kooli lapsed ei tunne seda väikest põõsast ning mina saan neile siis teejuhiks olla.
Iga hommik ärgates on jahedus tekitanud väga koduse tunde, kuniks temperatuur kella kümneks on saavutanud Aafrikale omase soojuse. Koolis on kahenädalane vaheaeg ja see annab hea võimaluse nende laste aitamiseks, kelle eksamitulemused olid negatiivsed. Esimese ja teise klasside õpilased on väga aktiivsed vaheajal kooli tulema. Edukamate õpilastega saame tegeleda samal ajal raamatukogus.
Nii nagu Eestis, on siingi vaja lastele raamatud huvitavaks rääkida. Paar aastat tagasi tõi Joosep Tuvi siia inglise keelsed raamatud Eestis elavatest, harvemini esinevatest kurgedest ja kotkastest. Seal oli märgitud punaste joontega nende pesitsuse ja talvitumise teekonnad. Pesitsuspaigaks Eesti, talvitumiseks Etioopia!!!!! Jäin isegi mõttesse. Vaatamata esimese ja teise klassi jaoks keerukale tekstile, olid lapsed väga innustunud kuulama ja lugema. Rääkisime kooli direktoriga erialase raamatukogutöötaja vajadusest, kes lastele oskaks raamatuid tutvustada.
Samal ajal kui mina olen lastega raamatukogus, on Valter koos 7. klassi parima õpilasega Lubabaga kõige väiksematele õpetamas tähti ja nende kirjutamist. Etioopia etnilisi gruppe arvestades on nende laste esimesed kooliaastad väga rasked. Kooli õppekava võib olla ainult kahekeelne. Siin Soddos on lapsi wolaita ja amhaari keelseid. Kui õppekava on inglise keeles ja õpetamine kaib amhaari keeles, siis on wolayta pere laps esimeses klassis olukorras, mida meil polegi võimalik mõista. Paljude laste vanemad ei oska kirjutada ja seega on ainult kool hariduse eest vastutav. Oleme lapsevanematega kohtunud, et arutada vanema ja kooli koostöö tähtsusest, et laps võiks tunnikesegi päevas oma kooliaineid korrata. Lapsed on enamasti aga tööga väga hõivatud. Meil on siinkohal lihtsalt vaja tõdeda, et pole õiget ega vale, on vaid väga suur kultuuride erinevus. Lastele, kes koolis edukad, on pandud väga suured ootused. Edukas laps on oma suure perekonna kindlustus. Meil näiteks, on selleks Salva!!!
Õpetajad on nagu meilgi väga madalapalgalised. Enamus neist õpivad kaugõppes teist eriala, et tulevikus oma perekonda oleks lihtsam üleval pidada. See aga raskendab püsivat kooli personali leidmist.
Klassis on hetkel lapsi, kellel on ka lugeda keerukas. Erivajadustega lastele aga koolid puuduvad.
Nüüdseks on ka perekondade külastus jõudnud lõpule, mis andis täpsema ülevaate laste majanduslikust olukorrast. Loeme seda nimekirja üht ja teistpidi, et teha nendest külastatud peredest mingi valik, kes peaksid sööma, kes mitte. See otsus on keerukam kui näib.
Valter istub vastu oma eelviimast ööd meie ühises elutoas juba mitmendat tundi exceli tabelis. Mina arutan samal ajal interneti vahendusel Annikaga, kuidas jagada laste vaesuse piiri, et koolisöögi saajad oleksid õiglaselt valitud.
Valteri kommentaarid sundisid mind jällegi pastakat haarama. Tabeli eelviimasel lahtril on selgitus:
Family size. Juhtima on asunud Johannese perekond, 4 õde, 4 venda!!!!!
Kas kuni nelja toolini ja lehm kahasse on vaesuse piir? Kas pere, kellel on toolid ja elekter või oma maja, kus puuduvad esemed? Heintest oma maja, 8 last ja lehm kahasse? Või hoopis laps, kes elab hooldajaga, kelle kodus on nii toolid kui ka laud???
Standardid elamiseks on väljaspool meie analüüsivõimeid. Ilmselgelt ei ole 9 last peres vaesuse näitaja. On tavaline, et vanemad on HIV positiivsed ja see raskendab neil ka tööd leida. On tavaline, et vanemad on surnud ja hooldajal on elamises lauad ja toolid, mis siinses kontekstis on juba mingi näitaja. Meie kaastunne aga ei asenda neile lastele ei vanemaid, ega igapäevaseid söögikordi.
Vähim, mida saame teha, on aidata omandada haridus, et need lapsed saaksid parema võimaluse tulevikus hoolitseda oma perekonna eest ja aidata Etioopial areneda selliseks riigiks nagu etiooplased ise igatsevad.
Kell on alles kuus ja igapäevaselt kostub tuppa muusika kõrval olevatest kirikutest. See ei sega enam hommikust und nagu siia tulles, vaid pigem haudvaikus tekitaks tunde, et midagi on viltu. Ka ülenädalased kirikupühad on märk sellest, et usk siinsetele inimestel on elu olulisemaks osaks. Olen end sättinud hommikusöögi valmistamiseks kööki vett keetma ja samal ajal proovin paberile panna meie tänase päeva tegemisi. Teen seda, kuniks ilmub kööki esimene ärkaja Annika. Meie arv siin Soddos on kahanenud neljale. Koolis veedetud tunnid on jagatud juba paar nädalat Annika ja Valteri vahel. Kuigi näiliselt pole tundide arv väga suur, on pool sellest tööst koju kaasa võetud. Annika kööki ilmumise järel kuulen peale hommikuse tervituse ainult tundide ettevalmistuse teemalisi arutlusi. Nad on Valteriga täiesti omal lainel ja terve tuba on laste eksamitele tehtud materjalidest täiesti kaoses. Ühtki pakki puutuda ei tohi, sest kuulan pidevalt õpilaste erinevast tasemest ja sellest, kuidas oleks võimalik õppetööd selliselt lahendada, et õpilased ei kannataks. Põhiliseks probleemiks on see, et lapsed, kes on leidnud endale toetajad, on erinevatest kodudest, võrreldes lastega, kelle vanematel on võimalik maksta õppemaksu. Toetavatel lastel on tihti ainsad riided need, mis kooli poolt neile aasta alguses antakse. Need ainsad riided on neil seljas ja vihikud kaenlas. Kellel on eriti hästi läinud, on saanud koolist ka jalanõud. Oleme külastanud ka ligi 30 lapse kodu ja 26 neist pole ei lauda-tooli, vaid madrats magamiseks. Palusime õpetajatelt kodude külastusi põhjusel, et olla kindlad majanduslikust olukorrast. Enamus neist õpilastest elab ühe vanemaga või hooldajaga. Hooldaja on keegi, kes on võtnud oma koju orvu eesmargiga, et laps aitab kõigis majapidamistöödes. Tasu selle eest on söögikord (sai, tee, mango…) ja magamisase. Selline elukorraldus on siin väga levinud ja erti rikkamate perede puhul, kus oma pereringi on voetud kas suguvõsast või kirikuringist laps, kes on elu lõpuni tänulik selle võimaluse eest. Laps on valmis tegema kõige raskemat tööd ja sellise tänulikkusega, et seda on raske kirjeldada. Olen küsinud paaril korral, kas laps vahel ka oma vanemaid külastada tahab või igatseb, sest Eesti lastekodudes on lastel alati unistuseks oma vanemate külastus isegi juhul, kui vanemad on alkohoolikud ja üldse neist ei hooli. Siin aga on kõik teisiti. Kui koolis on hinded halvad, siis on lapsele hirmuks see, kui pereema ähvardab koju saatmisega.
“TÄNU” kõigile, kes neid lapsi toetavad. See on küll ainult trükitud, aga selles on midagi rohkemat, kui sõna kirjapanduna. Ma ei tea, kuidas seda teha teisiti. Palvetan ja loodan, et Jumal aitab!
Annika ja Valter on kööki saabunud ning juba lehitsevad ja arutavad laste eksamite üle. Annikal on nimeliselt kõik lapsed tuttavad ja ka Valter pole temast maha jäänud. Arutleme koos, mida teha. Koolis, kus õpib hetkel 248 õpilast, on 98 last toetajatega. Pooled lastest vajavad abi ka kooli väliselt, et olla teistega samal tasemel. Materiaalselt kindlustatud perede õpilased aga tunnevad ennast vaeste laste kõrval kehvasti. Jagaksime kõigi teie mõtted, kes juba on otsustanud neid lapsi toetada. Jagame neid mõtteid koolis õpetajatega. Näen siin, et see pole ainult hea tunne aitajale, vaid palju-palju rohkem!
