Tamiru lugu
Olnud 2010. aasta kevadel kaks kuud koos Laura Kanguriga Etioopias, oli tagasi Eestisse tulles tunne, et eestlastel oleks Etioopias jagada nii palju, et ühest elust jääb väheks. Sain oma mõtetest rääkida ainult kahe inimesega. Arvasin, et mõistab ainult see, kes on ise Etioopias sama kogenud. Juba seal olles teadsin, et sõidan tagasi esimesel võimalusel. Olles nende häälekandja, kel endal häält pole… Usun, et see soov on kõigi inimeste südametes. Arutasin oma mõtteid ja plaane iga päev koos Jumalaga. Eestis olles möödus aeg projektide kirjutamisega, MTÜ Damota loomise ja uue reisi korraldusega. Peale suve olingi tagasi Soddos, samas linnas koos Annika Heimvelliga.
Kaks kuud Etioopias möödus täis tihedaid külastusi riigiasutustesse, et saada luba koolimaja ehituseks. Igast uksest sisenedes kohtasin mõnd riigiametnikku, kellel on vaja rahalist abi või hoopis paremad mõtted, kuhu raha võiks investeerida. Tänu nõukaaegsele kogemusele see mind rivist ei viinud ja tundus, et aeg, mis oli täis kauplemist ja õiguse nõudmist, oli selle ühiskonna paremaks tundmaõppimiseks, et õigel ajal nende kogemuste põhjal ehitusega alustada.
Olime seal, et valmistada ette 2011. jaanuarikuuks kaheksale vabatahtlikule Eestist elamist ja toitlustamist, ja selleks, et leida võimalus hariduse toetuseks lastele, kelle vanematel pole majanduslikult võimalik oma last kooli saata.
Nende laste hulgas oli ka Tamiru. Ta käis koolis karkudega ja see võttis päevast omajagu aega. Etioopias olles polnud meil aimu, kuidas teda oleks võimalik aidata. Omavahel arutades tundus ülekohtune aidata üht perekonda rohkem kui teist.
Detsembris, kui Eestis tagasi, sain teada, et Tamiru ei saa enam koolis käia, sest tema ainus jalalaba, millele ta toetus, oli vaja opereerida. Kaasasündinud rahhiidi tõttu polnud tal võimalik enam jalale toetuda ja käimisest tekkinud infektsiooni tõttu tuli jalalaba opereerida.
Oma lähedastele ja sõpradele rääkisime sealsete inimeste elust ja muredest. Just siit sai aga alguse Emilie, Jesperi, Aurora ja Frode korjandus Tamirule.
“ARMASTUS ON KÕIK, MIDA ME VAJAME – aita meil päästa lapsi!”
Selle lause kirjutasid Emilie (12), Jesper (12), Aurora (11) ja Frode (7) Norras inimestele, kelle abil nad soovisid aidata Tamirut, kes on sündinud riigis, kus haridus ei ole kõigile lastele kättesaadav ja ka arstiabi pole kellelegi tasuta.
Miks te tahtsite Tamirut aidata?
Sest talle oli vaja jalgade proteese, et ta saaks koolis käia. Vanaema rääkis seda meile ja me tahtsime teha raha kogumise, sest on nii tore, kui saame aidata kedagi, kellel ei ole nii hästi kui meil.
Mida te temast teadsite?
Et ta on 10-aastane ja tal on vaja proteese.
Kuidas te teda aidata otsustasite?
Otsustasime korraldada müügi ja müüa seal käsitsi tehtud patju ja vaipu, mida vanaema heegeldab. Tahtsime ka loteriid müüa (mis on Norras väga tavaline). Tahtsime teha natuke kirbuturgu ka. Frode müüs maha oma suure tuletõrjeauto, mänguautosid ja traktoreid. Kellegi teise lapse vanaema ostis need asjad ära.
Aga miks sa need autod maha müüsid Frode?
Sest ma ei kasutanud neid enam. Emilie müüs loteriid ja kirjutas kaartidele. Frode idee oli teha ka kalatiigi mängu, kus inimesed püüdsid karbist välja ümbrikuid, kuhu Emilie oli midagi ilusat kirjutanud. Aurora ja Frode tegutsesid koos “kalatiigi” juures. Aurora pani purki šokolaadikomme ja inimesed pidid ära arvama, palju neid seal on ja kes õigesti arvas, võitis auhinna. Jesper korraldas viktoriini erinevatele vanustele. Ta õppis vastused pähe ja inimesed said oma teadmisi proovida. Jesper rääkis ka huvilistele täpsemalt, milleks raha kogutakse.
Mida te arvasite toetajatest?
Paljud olid sõbralikud ja huvitatud, aga oli ka mõni, kes küsis, et kes tahaks neegrit aidata. Ja mõni küsis, kas loteriivõiduks on neeger. Üks naine tahtis osta loteriid 10 krooni eest, aga andis 50 ja raha tagasi ei tahtnud. See oli väga tore.
Kuidas te tahate oma rahakorjamist jätkata?
Järgmine kord, kui tivoli meie linna tuleb, siis mõtlesime minna ja rääkida inimestega, et nad meid teaksid. Meie arust on väga lahe teha midagi sellist, aga kahju oli, et mõned inimesed juba kaugelt meie poole altkulmu pilguga vaatasid. Aga sellest pole midagi, me tahame ikkagi raha edasi korjata.
Mida te tahaksite Tamirule soovida?
Palju edu käimaõppimisel ja et ta saaks kunagi teoks teha oma unistuse arstiks saada. Ja ükskord, kui me suureks kasvame, siis tahaksime talle Etioopiasse külla minna.
