Naiste tööhõive edendamises toetamine, ehk kohvikuga tegelemine. Lisaks eksisteerib veel hulk muidki MTÜ toimimisega seonduvaid igapäevatoimetusi – näiteks programmi lastele uute koolivormide organiseerimine või siis hoopis gaasiballoonide täitmine jms. Viimase kohta meil veel blogipostitust ei ole, aga kohe kindlasti selline “lihtne tegevus” Soddos vääriks meeleolukat kajastust, ehk tuled, proovid järgi ja kirjutad sellest? Ühiselt peame hommikupalvusi ning õhtuti vahendame üksteisele päeva ülevaid muljeid – äärmiselt vajalik osa! Lubada saame väga tugevaid emotsioone ning muutunud maailmapilti, kuid kuna me elektri- ning veevarustusega Soddos ei tegele, siis ei saa me garanteerida, et vahetevahel mõlemad päevaks või paariks linnast ära kaovad. Kui kaalud Soddosse tulemist, tutvu esmalt meie lehel olevate blogipostitustega – kui tunned põnevust ning armastust sealsete inimeste vastu, loe edasi.
Vabatahtlike on vastu võtmas ja koordineerimas Amanda Eigi.
Nagu blogipostitustest näha, siis Aafrikas käivad asjad hoopis teise tempo ja loogikaga, ning kuna sellega harjumine võtab üksjagu aega, siis oleme seadnud vabatahtlike lähetuste miinimumperioodiks poolteist kuud. Ükski kohapealne tegevus otseselt eriharidust ei vaja, aga kindlasti on enam, kui midagi muud, vaja kohanemisvõimet. Sind ootab palju võimalusi õppida kannatlikkust, kuid ka palju muud uut ja huvitavat. Kui tunned, et sooviksid olla eemal oma tavapärasest keskkonnast, siis Etioopias veedetud päevad täidavad eesmärki täiel määral.
Orienteeruv summa, millega peaksid Etioopiasse suundumisel arvestama on 1560 €/kaks kuud (inimese kohta).
Kui oled endiselt huvitatud, kirjuta meile endast ja sellest, mis sind motiveerib tulema ning eelistatud ajaperioodist aadressile ngodamota@gmail.com – võtame ühendust, saame kokku ning räägime põhjalikumalt sellest võimalusest.
Esmaspäeval ja teisipäeval tegin Oxnardi teise kampuse 3. – 6. klassi õpilastele suulise inglise keele eksami, mille nad kõik läbisid. Rõõmustasin, sest suurem osa õpilastest oli end testiks tublisti ette valmistanud. Loomulikult leidus lapsi, kes olid nädalavahetusel õppimise asemel tööd teinud või kellel lihtsalt võtab materjali selgeks saamiseks rohkem aega. Ometi nägin, et nemadki pingutasid. Kolmapäevaks olid minu “Spokeni” tunnid läbi saanud ning siis sain võimaluse kolme Oxnardi esimese kampuse õpilase kodus käia. Olgugi, et ükski kolmest lapsest ei elanud oma ema või isaga, olid neil vähemalt magamiseks ja koduseks õppimiseks normaalsed tingimused.
Lastel algas koolivaheaeg ja mina pidin hakkama Eestisse tagasi liikuma. Otsustasime Merlega Addissi läbi Jimma minna. Pärast 15-minutilist vale võtmega logistamist meie magamistoa ukselukus, saime lõpuks Annelilt, kes oli lähedal asuvasse kohvikusse hommikust sööma läinud, õige võtme tagasi. Reisikotid lukustatud toast kätte saadud, jäi veel oodata tellitud bajajit, mis pidi juba kümme minutit tagasi kohal olema. Meile aga tundus, et hakkame bussile hiljaks jääma. Nii helistaski maja perenaine oma pojale, kes oli nõus meid bussijaama sõidutama. Kohe pärast seda, kui olime autosse istunud, saabus ka oodatud bajaj. Olime 40 minutit hilinenud taksojuhi peale veidi pahased ning ütlesime perepojale, et tahame ikkagi temaga bussijaama saada. Teel seletas Jossua, et see ongi Etioopia ning me ei tohiks siin eurooplastele omaseid plaane teha: niikuinii läheb siin kõik nii, nagu minema peab, mida kinnitas veelgi meie bussi peale jõudmine.
Siiani olin Etioopias sõitnud vaid asfaltteedel. Nüüd oli aga aeg klassikalise aafrikaliku kruusatee nautimiseks. Jõudsime ju bussi peaaegu et viimastena, mistõttu saime ka endale kohad viimasesse ja kõige “paremasse” ritta. Auklik kruusatee, amortideta ja avatud akendega buss ning viimase rea istmekoht andsid kokku unustamatu elamuse. Kui Jimma teekonna poole peale ehk Tarch’a jõudsime, valutas pea, sest see oli viis tundi vastu lage käinud, sisikond oli viimase soolikani läbi raputatud ja ninast, mis sai lõplikult alles täna puhtaks, õnnestus nokkida vaid süsimusti kolle.
Toredas ja tolmuses Tarch’as ööbisime Hildana ema õetütre majas. Meile eraldati elutoas diivanite ja uhke teleri vahel kaheinimese voodi, millel olid pestud ja lumivalged linad. Õhtu saabudes pandi voodi kohale ka värskelt ostetud baldahiin, mis oli sääski peletava mürgiga kokku määritud. Pärast raputavat bussisõitu ja ekskursiooni väikelinnas pugesimegi väsinuna linade ja võrgu alla. Arvan, et olin umbes kakskümmend minutit maganud, kui tundsin, et keegi jalutab minu etioopialike patsikeste vahel. Panin tule põlema ja asusingi hüsteeriliselt prussakaid valgete linade vahelt minema lööma. Merle püüdis mind rahustada öeldes, et sääsevõrgul olev mürk on see, mis tarakane voodisse meie kõrvale meelitab.
Närviline öö lõppes hommikul kell viis, kui hiilisime läbi 16-liikmelise lehmakarja väravast välja, et taas bussi peale jõuda. Senimaani olin aru saanud, et buss hakkab liikuma, kui kõik istekohad on hõivatud, kuid hommikuses Jimma bussis see nii ei olnud. Jimmasse hakkasime sõitma alles siis, kui ka vahekäigud olid abešasid täis. Vähemalt saime seekord endale istekohad eespoolt lugedes kolmandasse ritta. Kohver jalgade all ja seljakott süles, olin mõttes valmis eelmisel päeval pooleli jäänud teekonda Jimmasse jätkama. Kohe, kui Tarch’ast välja jõudsime, avastas bussijuht endas rallimehe oskused. Nii kihutasimegi rahvast pungil bussiga päikese tõusu ajal silma järgi 100-kilomeetrise tunnikiirusega mööda kruusateed loodetava sihtkoha poole. Palavasse ja tolmusesse Jimmasse jõudes oli tunne, nagu oleksin ühe raskeima tuleproovi läbinud, sest rotid, kes saabuval ööl hotellitoa lae ja katuse vahel jooksid, ei tundunudki enam nii ebamugavad.
Ühed jõulud ja aastavahetus kodus veedetud, saabusin Etioopiasse kogemata täpselt päev enne kohalikke jõule. Kui Eestis peetakse ühte jõululaupäeva ja ühel õhtul süüakse korralik kõhutäis, siis siin toimub sööming kaks päeva jutti ja nii kolm korda päevas. Olen viimase paari nädala vältel peaaegu iga päev ühe söögikorra vahele jätnud ning mõned täispikad „veepäevad“ teinud. Hakkangi juba normaalsesse kaalu vaikselt tagasi jõudma.
Elamine on mul seekord samuti ühes hoovipealses majakeses, kuid nüüd ei asusta suurt maja mitte eestlased, vaid ühe kohaliku kiriku pastor ja tema pere. Kolmel esimesel päeval vestlesin paar tundi jutti mehega, kes on olnud 38 aastat Etioopia Apostelliku Kiriku pastor. Tänu temale tean täpselt, millest koosneb püha kolmainsus, kes on Jeesus, kuidas saab hing inimese sisse, mis saab hingest pärast surma, mis ootab ees neid, kes järgivad piiblit nii, nagu nemad seda teevad ning mis ootab ees maailma üleüldiselt, vaadatuna religioossest vaatepunktist.
Hoovi peal on kaks Pontut – must Pontu ja redeliga Pontu. Redeliga tähendab, et kui mõlemad on päeval ketis, siis ööseks lastakse nad hoovi peale lahti, kuid ühele neist seotakse redel sleppi. Mine sa tea, mispärast, aga võib-olla seepärast ta üle aia ei hüppaks ja plehku ei paneks. Nii lohistabki ta öösiti redelit edasi-tagasi enda järel üle hoovi otse minu akna alt läbi. Hoov on muide betoonist. Jah, ajab küll une ära! Ma ei julgenud esimestel öödel kõrvatroppe ka kasutada, kartuses, et ehk ei kuule äratuskella ja magan sisse.
Koolis andsin iga päev viis tundi ehk igale klassile ühe tunni. Nii aga ainult ühe nädala, sest muudel nädalatel oli teisi olulisi asjatoimetusi, islamistlikke pühasid ja vaheeksameid, mil tunde polnud. Lapsed on täpselt samasugused nagu eelmisel aastal, kuigi sutsu rohkem valge õpetajaga harjunud, sest neil juba mitmendat aastat mõni meist pidevalt siin. Esimene klass aga ei ole valge õpetajaga harjunud ja seepärast pean vahel mõne kohaliku õpetaja või direktrissi appi kutsuma, et nad kohalikus keeles korra jälle majja lööksid.
Pastori poeg oli just paar päeva vangis, sest pärast pikka kauplemist nõustus ta ühe vanema naise enda auto peale võtma ja linna sõidutama, sest oli ise sinnapoole teel. Naine polnud aga kunagi autos istunud ja seetõttu ei teadnud, et autost võib väljuda alles siis, kui masin on peatunud. Nii ta hüppaski sõidu pealt välja ning suri hiljem haiglas aju verejooksu. Mulle tundus kogu lugu totter, Martiina sai lausa pahaseks, aga praeguseks on perepoeg taas vabaduses ja kadunukese omaksed mõistavad, et autojuht polnud milleski süüdi. Sarnane lugu oli juhtunud ühe kohaliku tuttavaga, kelle džiipi lapsed sõidu ajal kividega loopisid. Lapsed olid arvanud, et auto on nagu eesel, kes tagant utsitades kiiremini liikuma hakkab.
Kõht pole kordagi veel lahti olnud, mis on minu isiklik rekord. Ehk veab nii isegi lõpuni välja. Siiani pole end sooja veega ka pesta saanud. Terve nädala pole tegelikult kraanist vett üldsegi tulnud. Eile pesin end üle mitme päeva esimest korda ja mul kulus selleks vaid viis liitrit ehk kannutäit vett.
VALTER
Valter ja shennete bet ehk Euroopa Liidu rahadega ehitatud kemps
Olen oma reisikaaslase Hilleviga neli ööd Etioopias veetnud. Saabudes pealinna Addis Ababasse, läks meie sõit nelja tunni pärast edasi Awasasse. Bussireis möödus öisest lennusõidust puhates ja jälgides aknast Aafrikale ainuomaseid maastikke. Sihtpunkti jõudsime pimeduses, peatudes juba tuttavas hotellis. Magamata öö lennukis tegi une eriti magusaks ja taastas meid täielikult järgnevateks katsumusteks. Nädalavahetus tuttavas pansionis osutust kõigeks muuks peale rahuliku magamispaiga, sest ööklubi muusika ei andnud võimalust magada tunnikestki. Seega oli esimene otsus hommikul otsida uus hotell, et puhata enne Soddosse liikumist.
Saabudes Soddo bussilt kahe hiigelkohvri (üks 26 kg) ja seljakottidega, kinnitas kohalik taksojuht, et kohalike suhtumine kohvritega valgesse pole muutunud. Meie sõidu eest küsiti kolmekordset hinda. Pidin endise kaitsepositsiooniga võitlusse asuma, et mitte paari päevaga oma kahenädalast vahetusraha kohalikele ära jagada.
Siin pole näha majanduslangust. Ehitised kerkivad igal tänaval ja linna piirides kaduvad eukalüpti salud muudavad ümbruse täielikult. Kolme aasta eest tundus kahe sõidutee ristmik üks uhkemaid muutusi. Täna aga on Soddos juba mitu lilledega kaunistatud ringteed.
Oma kohvritest vabanenud, läksime kooli, et näha ka sealseid muutusi. Oxnardist oli saanud kool, kus käivad ainult vähekindlustatud perede õpilased. Kooli territooriumil oli varem 2 omanikku, kellest üks lõpetas rendilepingu. Koolile on jäänud vaid pool endisest pindalast ja ruumidest.
Etioopia kalendri aastavahetus on septembri keskel. Õpilased on suveks linnast oma vanemate juurde saadetud ning tagasi linna jõutakse oktoobriks. Sattusime just ajal, mil rätsep oli laste vormide jaoks mõõte võtmas. Õpilased tervitatud, jäime kooliomanikult kuulama huviga muutusi kooli korralduses.
Kaamelikarjad ja kõrbetaimede külge haakunud sinised kilekotid ääristavad teekonda Etioopia piirist Somaalimaa pealinna Hargeisasse. Etioopia viisat antakse uue seaduse järgi ainult kolmeks kuuks. Lihtsaim võimalus viisa pikendamiskes oli võtta ette sõit naaberriiki.
Pikk ja väsitav sõit viis lõpuks unustamatult kauni Aadeni laheni, linna nimega Berbera. 3, 5 miljoni elanikuga Somaalimaa, mille naabriteks on Etioopia, Somaalia ja Djibouti, on pindalalt kolm korda suurem kui Eesti. Kogu linna ulatuses on varemetesse pommitatud hooned, mis vahelduvad riideribalatest vooderdatud katusetaoliste varjualustega. Pommitatud majade esimesed korrused on käepärasemate võimalustega muudetud uuteks nn kodudeks. Raske on uskuda, et sellest õudusest, mis siin on toimunud, on möödas üle kahekümne aasta. Kui rusude vahel ei kostuks äärmiselt sõbralikke hüüdeid „Hello, where do you come from?“ ja kõikjal jalutavaid lambaid ja kitsi, oleks raske uskuda, et rahu on siin kestnud juba üle kahekümne aasta. Kodumaale tagasi pöördunud sõjapõgenikud Euroopast on endaga ühes toonud valgete mentaliteedi, et kerjamisega ei muutu kellegi elu paremaks. Seaduste puudumise tõttu on ka raha teenimise võimalused võrreldes Etioopiaga palju lihtsamad. Tänavatel on rahahunnikud valuutavahetuseks.
Vastupidiselt Etioopiale, kus valgelt inimeselt ainult raha oodatakse ja ühestki kokkuleppest kinni ei peeta, on nädala jooksul siin kogetud täiesti vastupidine.
Vaheldust, mida siia sõites ootasime, oli meile antud kolmekordselt. Kohvi selles riigis ei jooda. Igal sammul on kohvi asemel Somaalimaa tee kaamelipiimaga. Ka näritakse chat-i (värsked võrsed, mis sisaldavad ergutavat ainet) terve päev läbi, vahepeal suud kaamelipiima teega loputades. Kõvemad chat-i varred visatakse loomulikult tänavale. See on koos maas vedelevate pappkarpidega kitsede ainus toit. Tõesti esmakordne vaatepilt, kui kitsed söövad pappi. Seda kraami vedeles liivastel tänavatel väga ohtralt. Vabalt ringi jalutavate kaamelite privileeg oli aga süüa puude alumisi oksi.
Kuna riigil puudub valitsus, siis puuduvad ka linnadevahelised teed. Loodus on tuule, liiva ja inimese abiga midagi tee sarnast keset kõrbe korraldanud. Kui Etioopias võib liikuda naine katmata peaga, siis siin olime ennast ettevalmistanud vastavalt uue kultuuri vajadustele. Tegu on 100% moslemiriigiga ja iga valge on siin veelgi haruldasem kui meie ajutises kodus Soddos, Eitoopias. Mis oli aga suurim üllatus, siis väga paljud, kellega vestlesime, teadsid Eestit ja isegi meie pealinna. Eks põhjuseks oli ikka sarnane ajalugu. Olime kõikjal väga teretulnud ja rõõmustasime kõige üle, mis oli teisiti kui Etioopias.
Söönud neli kuud Etioopias injerat, tundus kogu siinne toit eriliselt maitsev. Köök on segu Araabia, Türgi, Vahemere köögist. Igal tänavanurgal on suurtes pottides keemas kaameli kondid, pasta ja riis. Hommikuti õlis keenud lambaliha pirukad, õhtuti mais, läätsed koos kuuma keedetud kaamelipiimaga. Kas see kohalik menüü ka vahetub, on kahtlane. Kõike saime proovitud juba kolme päevaga. Paaril korral tuli keedupotile lähenedes kiire sammuga edasi liikuda, et söögiisu paariks päevaks ei kaoks.
Viisa käes, tervis korras ja täiesti uue kultuuri tundmise võrra rikkamad, alustasime rahulolevatena oma teekonda taas Etioopiasse.
