Veedetud on umbes nädal teisel mandril. Tunnen, et hakkan juba vaikselt harjuma meie uue koduga. Lesin diivanil ja vaatan, kuidas Merle sööki valmistab; mõtlen, et ei tea, mis uusi üllatavaid Aafrika hõrgutusi sealt oodata on. Minu mõtte katkestab Merle palve ,et kas ma võiksin minna aeda ja pesta puhtaks ühe poti. Tõusen kiirelt diivanilt püsti ning kuuletun talle, kuna tean, et nii on targem mulle enesele. Kui olen selle raske töö lõpetanud, suunan pilgu üles taevasse – seal on kuu end külili keeranud ja tähed talle seltsiks. Eestis olles mõtlesin ikka, et üks asi, mida Aafrikas imetleda tahaks, on taevas, kus võib olla mingeid erinevusi Eesti öise taevaga. Esmapilgul ei märka midagi teistsugust, kuid teadmine, et olen Aafrikas, muudab ka taeva teiseks. Kui hakkan tuppa minema, silman eemal toolil kössi tõmbunud inimese kuju. See on meie vaevu märgatav valvur, kelle naha värv ühtib taeva omaga. Algul teda vaadates tekib minus teatav kurbus: mõtlen, et mis elu see selline on, kui mees peab käima tühise raha eest öösel valvamas meie aeda. Kuid hoolimata sellest näiliselt raskest elust paistab selle mehe pilgust tänulikkus ja ta ei tea tähendust sõnale „depressioon“.

Tänulikkus paistab siin paljude inimeste silmist, kuid masendust ei kohta siin tihti. Lapsed söövad koolis viisakalt oma taldriku tühjaks isegi siis, kui vahel on ports liiga suur, sest nad teavad, et järgmine söögikord on alles homme samal ajal. Siin ei tule kõne alla koolisöökla leivasõda või üksteise pudruga loopimine. Söögi eest ollakse tänulikud ja prügikasti ei rända midagi. Kõikidele ülejääkidele leitakse õnnelik omanik. Kui mõtlen meie suurtele poodidele Eestis ja sellele toidule, mis kõik minema visatakse, tekib tahtmine juukseid katkuda. Mõtlen, kuhu oleme jõudnud oma ühiskonnaga, mis on rajatud tarbimisele, ikka veel ja veel, rohkem ja rohkem ja lõpuks… kuhu siis? Meile on võimaldatud kõik ja kõige parem, meil on võimalik süüa head ja paremat, meie suured kodud on kuhjatud täis kraami, mida suures osas meil tarvis ei lähe, tihti on meie pead teadmisi täis tuubitud, aga kuidas on lugu meie südametega? Arvame, et oleme kõik selle, mis meil on, ise välja teeninud oma tublidusega, kuid me petame end. Kui Euroopas kärbitakse kellegi palku, tõmmatakse natuke kuskilt koomale ja öeldakse, et ei saa enam nii priskelt elada kui senimaani, siis on kohe kõigil suur kisa lahti, hakatakse streikima ja jalgu trampima. Siinsetel inimestel ei ole eriti midagi kelleltki nõuda.

Üks piibli tuntumaid tegelasi Paulus kirjutab oma kirjades ,et Jumal on pannud tema sisse vaia ning rusika teda lööma, et ta ei läheks kõrgiks. Siinset rahvast on löönud sõjad ja näljahädad. Arvan, et just need raskused ei ole lubanud sellel rahval muutuda ülbeks ja on säilitanud südames tänulikkuse!

Etiooplastel ei ole meie mõistes palju, mille eest olla tänulikud. Keskmisel inimesel on ühed riided (mis on enamjaolt puhtad ja korras), mingi paik, kus elada ja üsna üksluine söök. Lisaks sellele on neil Jumal. Paulus kirjutab, et ta on mitu korda palunud Jumalat, kes võtaks selle raske rusika tema pealt ära, kuid Jumal vastas talle: „Sulle saab küllalt minu armust, sest vägi saab nõtruses täie võimuse!“ Valge inimene mõtleb, et läheme ja õpetame neile mustadele seal Aafrikas, kuidas ikka elama peaks, läheme ja õpetame neile, mis on tõde. Mõtlen, et peaksime tulema siia ja õppima ise nii mõndagi!

NORMAN