Tõusen kella viiest kireva kukega. Valgusega tõusmise harjumuse võtsin Eestist kaasa. Tihedate elektrikatkestuste tõttu on see eriti ökonoomne. Siin kahjuks keegi ökonoomse hoiakuga silma ei paista.
Arutasime kokaga võimalusest menüüsse ka liha panna. Lapsed hakkasid vaikselt kogunema. Ruumis oli piinlikult vaikne. Iga õpilane pesi oma käed, aidates järgmise kätele vett kallata. Keegi ei rüselenud, ei karjunud ega tõugelnud. Kui kokk lõpetas amhaarikeelse söögipalve, siis oli lapsi, kes palvetasid edasi. Pidin ruumist lahkuma, et väljas natuke vesistada. Võtab kuidagi kaua ega, et sellest külmaks jääda ja seda iseenesest mõistetavana võtta.
Vaatasin tagasi tulles neid täielikult tühjaks söödud taldrikuid ja mõtlesin järgijäänud hunnikutele koolisööklates, poodides äravisatud toidule ja neile pakenditele, milles on meie mõistes söögikõlblik toit. Mõtlen kodusele roosale heeringale või tootele, mis on juustulaadne. Mul pole nende mõtete eest kuhugi põgeneda. Miks ma siin ei taha soola, suhkrut, jahu? Miks ma söön Eestis olles kõike seda, mis on mulle endale kahjuks? Miks selle meile näiva vaesuse keskel on inimestel hingerahu? Kas see rahu on päiksest või Jumalast, kelleta nad elada ei oska. Seda rahu tahaks kaasa võtta ja jagada…
MERLE