Viimase kahe kuu jooksul oleme käinud mitmete laste kodudes vaatamas nende elamistingimusi. Sest pole ju võimalik normaalselt koolis käia, kui pole kohta kus magada, õppida või olla. Kirjeldades neid kodukülastusi aga oma kodustele olen eneselegi üllatuseks täheldanud, kui palju on selle aja jooksul muutunud minu kriitikameel või arusaam sellest, mida tähendavad „head“ või „halvad“ elutingimused või üldisemalt elamisväärne elu elu.

Viimati käisime väikese Amanueli kodus. See asub algklasside koolimajast ja ühtlasi oma regiooni pealinna kesktänavast umbes 20 minuti jalutusteekonna kaugusel ning sai minult hinnanguks „kohalikus kontekstis kõva kolm“ (viie palli skaalal). Hinnangu aluseks oli, et majas on olemas toolid ja laua (ning isegi üks kummuti moodi asi), põrand pühitud, on olemas voodi ning isegi elekter (ühe pisikese säästulambiga kogu majapidamise kohta), majal on aken ja akna ees on isegi mingi läbipaistev kile (tavaline on lihtsalt auk seinas). Köök on elutoast eraldi (st tuba ei ole kogu aeg suitsu täis, sest see et süüa tehakse lõkke peal on täiesti tavaline) ja maja taga on olemas isegi kuivkäimla (st ei käida nö „metsa all“); jõgi (antud aastaajal pigem solgioja), kust tuuakse eluks vajalik vesi , asub samuti vaid kiviviske kaugusel. Isegi veidi kõrgemale oleks hinnangut võinud kergitada asjaolu, et maja ees oli mõningast haljastust värviliste põõsaste näol ja maja taga kasvas kohvipuu (mis nagu hiljem välja tuli on perekonna ainus sissetulekuallikas).

Majas elasid umbes 10 aastane Amanuel (vanus on umbes, kuna laste tegelikku sünniaega siin riigis keegi ei registreeri ning dokumente pole enamikul elanikest), tema umbes 14 aastane õde, peale vaadates paari kuu vanune uus beebi ning nende ca 30-40ndates ema ja välimuse järgi 105 aastane vanaema. Vanaema oli sõna otseses mõttes kaks senti surmale võlgu – jalad kangreenist mustad ja silmad kaest läbipaistmatud. Siinviibimise esimsetel päevadel oleks selline pilt šokeerinud ja tekkinud küsimus, et kohe on vaja kiirabi. Nüüd kaks kuud hiljem konstanteerisin aga fakti, et ega teda ilmselt enam kauaks ei ole ja läksin maja ülevaatusega edasi. Vähemalt ei pea ta tänaval vedelema ja on olemas koht, kus rahus surra.

Nagu selgus, siis kõik lapsed majas on erinevate isade omad ning hetkel majas üldse meest ei leidu. Sotsiaalsüsteemist ei saa siin juttugi olla ning käte-jalgadega selgeks tehes saime aru, et pere sissetulek tuleb turul kohvi müümisest. Kuhu selleks ajaks paarikuune beebi pannakse, jäi segaseks, kuid eks ta ilmselt pambuna selga seotuna emaga turul kaasas käib. Ääremärkusena lisan, et kohv mida ema müüb maksab 3 birri ehk 0,01 eurot/tass. Õnneks ei pea nad vähemalt aga maja eest renti maksma, kuna see on keskmise lapse isa poolt kunagi perele välja ostetud. Ja vähemalt on nüüd ühe lapse koolilõuna meie poolt tagatud.

Et natuke eelnevat „hindamissüsteemi“ veelgi ilmestada toon näiteks väikese Amanueli vanema nimekaimu põhikoolist, kes elab umbes 40 minutise jalutuskäigu kaugusel. Isa on ühest silmast pime ja ema on veidi „lihtsapoolne“. Peres on kokku neli venda, kellest üks umbes aasta tagasi meile ootamatult ära anti – jah see on siin tavaline, et kui pere ei suuda end toita, jagatakse lapsed sugulastele laiali (üldjuhul tööga oma leiba välja teenima). Nende majas ei ole ei elektrit, vett ega pole ma näinud käimlat. Maja ise on kohe ümber vajumise ääre peal. Aknaid seal pole ja uks ei seisa hästi kinni. Laudu majas ei ole ning toolidest on kaks mustaks võidunud puupinki. Seest välja vaadates on seinad ja lagi auklikud nagu tähistaevas ja väiksem vend sai oma esimesed püksid jalga meie viimase kodukülastuse aegu, umbes 4 aastasena. Maja ainuke alumiiniumpott, milles pere süüa teeb, on samuti meie poolt paar aastat tagasi viidud. Pere ainukeseks sissetulekuallikaks on rendilammaste karjatamine, kes ööseks sängi kõrvale tuppa võetakse, et A) soojem oleks ja B) keegi neid ära ei varastaks.

Aga vähemalt on neil oma maja (mis siis, et ümberkukkumise äärel) ja mõlemad vanemad. Väikese lasteaias käiva Meznaneti (loe varasemat blogipostitust „Tüdruk mütsiga“) peres kasvatab üksikema kolme tüdrukut (kõik kolm on meie poolt kooli/lasteaeda pandud ning saavad meie poolt vähemalt oma päeva ainukese sooja söögi; isa suri raskesse haigusesse umbes aasta tagasi). Maja neil ei ole ja niimoodi kolivad nad teiste armust kuurist kuuri. Viimases peatuspaigas, kus neid külastasime, oli neli seina, prügihunnik ja suure auguga reformvoodi, mille alt vihmadega oja läbi voolas. Tegime mis suutsime: parandasime reformvoodi põhja, ostsime uue madratsi (mis maksis 2 eurot) , viisime puhtaid riideid ja reisikohvri, kus neid hoida. Võimatuna tunduvast eluolust hoolimata on nende laste silmis näha aga lootust ja sihikindlust, mitte lootusetust, mis täidab meie laste silmi kui jõuludeks soovitud Star Warsi legokomplekti ei saa. Ja seetõttu ei ole ma kunagi kurb või masendunud, kui nende kodu külastan ja pigem rõõmustan selle üle, kui väike Meznanet parasjagu kõhuussidest priiks saades jälle naeratab või Tizital peas enam täisid pole või Amsalech mulle kirpe koju kaasa ei anna.

Kontektsi veelgi natuke avardades pean aga kirjeldama ka teist äärmust – võtame näiteks kohaliku üle linna tuntud ja tunnustatud eraarsti praksise omaniku kodu (õigemini on see küll tema poolt oma vanematele ehitatud maja – sest nii teeb iga endast lugupidav paremale järjele jõudev perepoeg – kus ta hetkel ise samuti elab). Valmis see 5-6 aastat tagasi ning on saanud viimastel kuudel värske uuenduskuuri peale doktorihärra Euroopa ja Eesti külastusvisiiti. Aga nii rahast kui maailmavaatest olenemata ei ole see kodu puhas ja õdus meie mõistes. Jah see on suur ja kivist, aga seinad ei ole sirged, maas ei ole vaipu, mööbel on kipakas hiina plastik või kõver kohalik puit, valgust on vähe ja kõik on võidunud ja must. Lihtsalt sellepärast, et nad ei pane kõigele sellele, mis meil teeb kodust kodu üldse rõhku. Nad ei hinda seda üldse.

Kõigest eelnevast lähtudes ei ole võimalik euroopalikust maailmavaatest lähtuvalt hinnata kodude pilte või kirjeldusi, ja otsustada selle baasil, kes elab siin hästi ja kes halvasti. Kõik tuleb panna kohalikku konteksti ja skaalasse. Veidi konkreetsem ja hoomatavam mõõdupuu on jah näiteks söögi olemasolu – kui seda ikka ei ole, siis kaua vastu ei pea. Vääna konteksti kuidas tahad, lauale panna see ei sünni. Head lähenevat verivorstirikast jõuluaega päikselisest Etioopiast 🙂

Jürgen