Olen 30-aastane, erialalt sotsioloog ja õnnelikus abielus. Elu on pakkunud mulle suhteliselt palju võimalusi kogeda erinevaid kultuure ja näha kaugeid maid ning ikka ja jälle olen tabanud ennast mõttelt, et inimesed on kõikjal, olgu siis Nepaalis, Keenias, Guatemalas, Ecuadoris, Kuubal või kus iganes, tegelikult ikka väga sarnased. Kuid nagu me kõik teame, ei kehti sama tingimuste kohta, mida elu inimestele pakub. Vaesus piirab miljardite väljavaateid helgemaks tulevikuks. Nii Kesk-Aafrika, kui ka näiteks Amazonase maapiirkondades reisides hakkas mulle eriti silma koolide keskne koht külades. Ilmnes, et kohalikud peavad haridust üheks väheseks võimaluseks, kuidas nende lapsed võiksid pääseda vaesuse-tsüklist. Kui nüüd Merle pakkus võimalust osaleda Damota tegemistes, siis nõustusin kohe, sest ühelt poolt olin ammu soovinud reaalselt mõnes abiprojektis osaleda ning teiselt poolt ühtis hariduse-edendamine minu arusaamaga tegevusest, millel on tõesti ka pikaajalisem mõju. Usun, et antud projekti raames on mul ka endal väga palju õppida, eriti nähes sealsete inimeste elurõõmu, mis on vaatamata välistele raskustele oluliselt tõelisem, kui see mida me oma lääneliku heaolu keskel oskame tunda.

Olen 28-aastane, erialalt arst. Soov kuskile arengumaasse heategevust tegema minna oli vaikselt mul peas pikemat aega. Varasemalt olin seda mõelnud seoses meditsiiniga, kuid kui kuulsin Etioopia kooliehitusprojektist ja 2011 aasta jaanuarikuisest minekust sinna, tekkis kohe suur huvi ja soov kampa lüüa.  Koha peal nähtu ja kogetu jättis sügava jälje – ja seda ka meditsiinilise poole pealt. Ligipääs arstiabile on kehv, arste on vähe ja elanikonna üldised tervisealased teadmised kasinad. Kuid kõike seda saab just parandada hariduse edendamisega.
Üle poole rahvastikust elab allpool igasugust vaesuse piiri, kuid seal viibides on selgesti näha, et õnn ei peitu rahas. Seda ja positiivset ellusuhtumist on eurooplasena sealt palju õppida ja ilmselt just see ongi see, mis sinna tagasi kutsub:)